aprint-itspea

 Üldmulje kirjatööst on hea - teema on ajakohane, teksti on hea lugeda ning mitte teemasse varem süvenenuna on ka killud kasulikku uut informatsiooni. Selline ongi hea Wiki artikli funktsioon: Informatsioon ilma draama ja sensatsioonideta. Lähemalt iga töö aspekti kohta järgnevates lõikudes: Maht ja käsitluse põhjalikkus: Täheldan, et töö maht on reeglites sätestatust veidi madalam, sest viie töös osaleja kohta on ca. 9 A4 lehte sisu(ilma sisukorra ja viideteta, kuid sisaldades vormingut). Ei saa selles osas samas üleliia kriitiline olla, sest ka enda grupis oli mahu ja liikmete suhe enam-vähem sama ning lihtsalt niisama mulli ajada, et maht täis saada ei ole ka mõistlik, kui kõik on öeldud, siis on ka artikli lõpp. Kõige vajaliku katmisest rääkides, täheldasin, et artiklit lugedes oli iga järgmine teema vastamas minu küsimustele stiilis: "Nii, see teema on olemas, aga kus see järgmine on?". Seega teemade katmise osas õnnestus justkui hästi ja kurta ei saa. Nüüd mahu juurde n

 Eetikast IT-s võib laias laastus rääkida sarnaselt eetikaga, mis puudutab ka kõiki teisi tehnoloogiaid. Olen arvamusel, et ükski tehnoloogia, platvorm või rakendus, ei ole pelgalt oma olemuse poolest ühekülgselt ebaeetiline. Teisalt ei ole ükski võimas tehnoloogia ka  Alustuseks võiks näiteks öelda, et küberkuritegevuse jaoks kasutatavad tööriistad on ebaeetilised, sest neid kasutatakse raha ja isikuandmete varastamiseks või isegi riikide taristu lõhkumiseks. Siiski on selles valkonnas võidurelvastumine loonud tööriistu, mis on väga kasulikud ka eetiliste ülesannete täitmiseks. DirB-i ja NMAP-i saab kasutada väga edukalt infrastruktuuri debugimise eesmärgil, näiteks otsimaks kadunud või vanemaid kaustasid veebiserveris. Nmap-iga saab jällegi kontrollida võrkude tööd ning tõsi, selleks on olemas ka päris tööriistad, kuid näiteks NMAP on vabavaraline projekt, mille arendustöö on väga aktiivne, olenemata sellest, kas siis headel või halbadel põhjustel. Samad tööriisatad on muidugi kasutu

 Pea iga IT süsteemi lahutamatu osa on kasutaja, sest kelle jaoks see süsteem ikka töötab. Laias laastus on tõsi, et ükskõik, mis turvameetmed on süsteemis paika pandud, suudab piisavalt laisk ja liedlik kasutaja nende positiivse mõju nullida. Kõrvalepõikena võib ka mainida, et mingil määral kehtib sama idee ebapädevate küberturbe tiimide kohta, kus üks võimalik rünakuvektor on küberturbetiim niivõrd ära ehmatada, et nad teevad iseenda infrastruktuurile DoS rünnaku. Selline kogemus tuleb asjaolust, et olen osalenud umbes tosina küberturbeharjutuse korraldamisel ning vahe tiimide vahel, kes suudavad stressirohketes olukordades rahulikuks jääda ja nende vahel, kes ei suuda on nagu öö ja päev. Aga nüüd tagasi tavakasutajate juurde. Vaadates Mitnicki valemit soovin esitada mõned mõtted tegelemaks kasutajate negatiivse mõju vähendamiseks süsteemide turvalisuses. Esimese poolena võtan ette organisatoorse poole, mis hõlmab nii koolitust, kui ka reegleid(policy või ettevõtte sisene poliitika).

 Ligipääsetavus õnnestunud kujul võimaldab puudega inimestel küllaldasemalt osa võtta 21. sajadi ühiskonnategevustest. Teisalt ei ole disaini poolest piiratus kasutjaskonnaga riist- ja tarkvara arendamine just kõige ahvatlevam viis aega veeta, ei eraisiku, ega ettevõtete jaoks. Seega taanudb sellise arendustöö tegemise vaev mõne suurkorporatsiooni ja käputäie maailmaparandajate kätte. Selle tõttu ei ole puudega inimesel sageli palju valikuid, mis abistavat tarkvara kasutada ning mõnikord piirab tehtav valik ka muu kasutatava tarkvara valikut. Vaatame mõnda head näidet tarkvarast, mis ei piira kasutja platvormivalikut. Kõnesüntesaatorid on tingimata ühe nägemispuudega arvutikasutaja jaoks hädavajalik ning siinkohal saan tuua näiteks Periclese-nimelise brauserilisa, mis on lausa nii talutava kvaliteediga, et ka mina - normikohase nägemisvõimega inimene, kasutan seda aeg-ajalt. Kuna rakendus on brauseripõhine, siis ehk iga arvuti kasutamisega seotud probleemi see vaegnägija jaoks koheselt