aprint-itspea

     Inimkond veedab järjest kasvava osa oma elust tarvitades mingit laadi veebiteenust. Tagamaks efektiivsust ka digimaailmas peaks pöörama veidi tähelepanu ka selle keskkonna optimeerimisele inimkasutuse tarvis ning mõtteid arengu saavutamiseks on mitmeid. Mina jään jäigalt sinna gruppi, kes on arvamusel, et lihtsus on ilu: sellest ka järgnevad valikud. Interneti juured asuvad teatavasti inimkonna vajaduses jagada informatsiooni ning just seetõttu pakuksin välja, et kõige õnnestunum veebidisain juhtub siis, kui meediumi eesmärki vankumatult fookuses hoitakse. Näitena esitan DokuWiki, millega puutusin kokku töö juures, ning mis on fenomenaalne vabavaraline tööriist dünaamilise sisuga dokumentatsiooni haldamiseks. Tarkvara võimaldab käitada natuke lihtsakoelise välimusega, kuid see-eest väga selgesti loetavat, navigeeritavat ja lihtsalt kasutatavat inforepositooriumit, mis toimib viivitusteta. See programmi "kerge kaal" on tingitud asjaolust, et sellel Wikil pole andmebaasi,

Tarkvara arendamise rahastamiseks on mitmeid häid, dogmaatilisi, traditsioonilisi ja üldiselt toimivaid meetodeid. Sellenädalases kirjutises soovin minna teist teed. Miks vaadata igavaid ammu testitud lahendusi, kui saab arutleda mõne kahtlasema ärimudeli üle, ning leida, mis otstarbeks need head on. Esmalt vaatame annetustepõhist mudelit, mis on huvitav, sest selline mudel on tavaliselt heategevusorganisatsioonide pärusmaa, ning millegi arendamiseks see just kõige parem ei ole. Kursuse lähtematerjalis on selle kategooria näitena tooud välja Patreon, mille niiviisi liigitamise osas pean natuke vaidlema. Nimelt ei teeni Patreon, kui organisatsioon raha otse annetuste pealt, vaid teeb seda kaudselt, annetusi vahendades. Samuti ei ole platvormil "annetmaine" just vabatahtlik, sest mingi väärtuse selat saamiseks tuleb rohkem, kui mitte siiski ka rahakotirauad avada. Patreoni puhul on siiski tegu kõige rohkem ärivaralise vähemalt kaudselt annetuste peal töötava platvormiga, ehkki

 Igas piisava keerukusega süsteemis võivad tekkida teenust takistavad intsidendid(sh. küberrünnakud). Hetkel on IT maailmas suurem fookus just ennetava riskihalduse juurutamisel(rohkelt konsultatsioonifirmasid pakuvad teenuseid selliste protsesside juurutamises tarkvaraarenduse, küberturbe ja teenuse käideldavuse valdkondades.). Teine lähenemine on ilmselt veelgi ilmselgem, ja on tuntud kui reaktiivne intsidendihaldus, mis sisuliselt toimib kujul: Kui juhtub, siis lahendame. Kõigest kohe lähemalt. Alustuseks võiks käsitleda, miks ennetavat riskihaldust niivõrd palju reklaamitakse. Loomulikult tuleb välja tuua, et on päris hea, kui rünnakut või muud intsidenti ei juhtu üldse(kasutan riski ja intsidendihalduse terminoloogiat segamini, sest need on väga sarnased), kuid sellise relatiivse turvalisusega kaasnevad teatavad kulud. Kulud ei pea tingimata olema ka rahalised(kuigi sageli on ja lõpuks jõuab kõik sinna välja). Muud ennetava riskihaldusega seotud kulud on näiteks vajaminev testimis